Persistent Practices A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer: Mortuary Remains from c. 6500-2600 cal. BC, Estonia

Abstract

Käesoleva töö “Persistent practices. A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer Mortuary Remains from c. 6500–2600 cal. BC, Estonia” [“Praktikate püsivus. Multidistsiplinaarne uurimus küttide ja korilaste matustest Eestis, ajavahemikul 6500–2600 eKr“] keskmes on küsimus, kuidas kohtlesid kiviaja kütid ja korilased surnuid. Lähtun surnukehast, õigemini selle materiaalsetest jäänustes, milleks siin on terviklikud luustikud ja üksikud inimluud asulate kultuurkihtides. Matmispraktikaid rekonstrueeritakse arheotanatoloogia abil ning surnute esmaseid identiteete osteoloogiliste meetodite ja süsiniku ja lämmastiku stabiilsete isotoopide analüüside kaudu. Luu kollageenist tehtud radiosüsiniku dateeringud annavad uurimusele ajalise sügavuse. Uute radiosüsiniku dateeringute kohaselt leidsid kõige vanemad matused toimusid 7. aastatuhande keskel Narva Joaorus. Noorimad dateeringud seevastu kuuluvad Tamula ja Naakamäe matustele, jäädes aega umbes 2600 eKr. Stabiilsete isotoopide uuringud näitavad, et vaadeldud inimluud kuuluvad sisemaa kalastajatele ja ranniku küttidele. See omakorda näitab, et kuni 3. aastatuhande keskpaigani eKr oli püügimajanduslik elatusviis määrava tähtsusega, lubades töös vaadatud surnuid koondada ühisnimetaja kütid ja korilased alla. Arheoloogiliselt nähtavad matmispraktikad said osaks nii naistele, lastele, kui ka meestele. Seetõttu võib öelda, et esmastel identiteetidel ei olnud matmispraktikate valimisel määravat rolli. Pikk ajaline perspektiiv lubab jälgida nii praktikate püsivust, kui ka muutusi. Arheotanatoloogiline analüüs näitab, et aktsepteeritava normi moodustas hulk erinevaid praktikaid. Kusjuures suur osa toonastest rituaalidest jääb tabamatuks. Arheoloogiliselt jälgitavatest praktikatest domineerib esmane laibamatus, samas tõestati ka mitme-episoodiliste matuste olemasolu Eestis. Surnuid sängitati nii asula kultuurkihti, kalmistutele, kui ka üksikmatustena asustusest eemale. Hoolimata mitmetest erinevustest rõhutatakse töös, et matuserituaalide põhisisu säilis ajavahemikus 6500–2600 eKr suures osas muutumatuna. Selleks muutumatuks tuumikuks võib pidada kohest tegutsemist surma ilmnemisel, surnukeha kesksust praktikate läbiviimisel, elevate ja surnute maailma ranget eraldamatust ja praktikate avatud iseloomu, mis võimaldas nende säilimise ja järk-järgulise muutumise ligi nelja aasta tuhande jooksul. Võtmesõnad: matmispraktikad, praktikate teooriad, keha materiaalse kultuuri osana, arheotanatoloogia, süsiniku ja lämmastiku stabiilsed isotoobid, radiosüsiniku dateeringud, kütid ja korilased, kiviaeg, Eesti

Cite this work

No public copy is stored for this record, so only the metadata is cited.

Stored only when both papers are in the corpus — 25 citations exist upstream.