Folklooriprotsess

Abstract

Folkloori mõiste on taas muutumas.Uurimisajaloolises perspektiivis on see normaalne ilming, sest iga ajajärk rõhutab keskseid strateegilisi mõisteid erinevalt, võttes samal ajal kasutusele ja arendades uusi analüütilisi vahendeid.Humanitaarteadustes on muudatused sageli väikesed seetõttu, et vanu mõisteid tarvitatakse üle viljakate kasutamisaastate piiride, samal ajal kui uued ideed küpsevad pikka aega enne üldist kasutusele võtmist.Just seetõttu peaks olema õige aeg küsimaks, kuidas erineb tänapäevane nägemus folkloorist kasvõi poole aastasaja tagusest, millesse mõnedki tänapäeva uurijad oma folklooriõpingute käigus sisse elasid.Samal ajal tuleks meeles pidada, et vanema nägemuse juured on sageli sügaval, ehk koguni saja aasta taga, mistõttu iga perioodi uurimisvahendites on eriealisi kihistusi.See, et nende suhetest ja integreerumisest peaaegu üldse ei kõnelda, teeb teaduse sisemisest arengust erilise katsetamiste protsessi, milles intellektuaalsed kontaktid jäävad juhuslikeks, kuid millest võib üritada saada ülevaadet, jälgides samasuunalisi valikuid ehk trende.Võimalikult ülevaatliku ja suhteliselt objektiivse pildi andmine tänapäeva muutustest ei mahu ühte artiklisse.Seetõttu jätkan omi tähelepanekuid ja eelarvamusi silmas pidades ning toon esile selliseid vaatenurkade ja uurimisvõtete muutusi, mis minu kogemuste põhjal olnud paarile viimasele aastakümnele tähenduslikud. Rahva asemel sotsiaalne rühmPõhjalikult on muutunud suhtumine informanti, pärimuse loojasse, vajajasse ja esitajasse.Siin on toimunud tähelepanuväärne võrdsustumine.Vana fokloristika surus pärimusekandja kord kirjaoskamatu rahva, kord primitiivsete looduslaste hulka, nüüdisfolklorist on valmis uurima kasvõi professorite folkloori.Romantilise ajastu salapärane pärimusreservuaar, rahvas, on mängust väljas.Seda asendavad sotsiaalsed rühmad, mida võib määratleda sotsiaalse staatuse, ameti, etnilise tausta, usu, elukoha ja mistahes muu kriteeriumi põhjal ning mis annab võimaluse rääkida liikmeskonnast.Rahvuski on liikmeskond, kuid makrorühmade käsitlemine vähenes sellest peale, kui romantismi salapärane side rahva ja rahvuse vahel katkes.Selle muudatuse kultuurifilosoofilise tulemusena on folkloor loomulik, koguni vältimatu suurus iga sotsiaalse rühma elus.Kõik rühma liikmed ei tarvitse üksteist tunda, kuid nad tunnevad peamist osa rühma ühistest pärimustest, väärtustest, normidest ja sümbolitest.Kollektiivse traditsiooni tundmine on ühtekuuluvuse olemus.Üksikisiku traditsioonid, milles on nii üldiseid kui haruldasi, koguni ainukordseid aineid, ehitatakse üles selle põhjal.Niisugusest vaatenurgast on folkloor rühma kooshoidev tegur.Sellel on seoseid maailmapildi ja identiteediga, rühma arusaamisega universumist, milles nad tegutsevad ja ühtekuuluvustundest, ilma milleta see ei saaks toimida.Siit järeldub, et pole võimalik küsida, kas mõnel rühmal üldse on folkloori, vaid: milline see folkloor on?Folkloor lakkab olemast kaduv suurus, mineviku pärand, mida veidi hirmunult üritati päästa.Folkloor ei ole seotud teatud rahvaluuleliikide või üksikute pärimusilmingute ja nende säilimisega.Folkloori liigikeskne määratlus peab loovutama koha funktsionaalsele.Uus nägemus tundub avardavat folkloori ala üsna julgelt, nii et ühendus vana liigikeskse näge- www.folklore.ee/tagused/nr6/honko.htm

Cite this work

No public copy is stored for this record, so only the metadata is cited.

Stored only when both papers are in the corpus — 32 citations exist upstream.